Piret Rohusaar

PIRET ROHUSAAR
“NAINE JA TEMA KANN”

7.-31.03.2019 Tampere Majas Tartus Jaani tn. 4

…see näitus on minu viimase aasta looming.
Näituse värvimeeleolu käivitas see kummaline lilla glasuur, mille keegi väiketootja kuskil Inglismaal on loonud. Kapriisne lilla!, mis nõuab, kindlat temperatuuri põletamisel (1240 ºC) ja siis kõik teised glasuurid tema kõrval võivad võtta ettearvamatuid toone, ja mõne glasuuri/värvi kasutamisest tuli hoopis loobuda.

Ma olen juba aastaid olnud vabakutseline kunstnik ja nii pole mul mingeid piiranguid oma päeva kujundamisel. Ma liigun väga palju looduses – jooksen palju kilomeetreid oma jooksukoera- hurdaga, ja tean, et Eesti looduses on värve ja lõhnu väga palju. Minu absoluutseks lemmikuks kõigi erinevate punaste varjundite kõrval on saanud kanarbikulilla. Kanarbiku õitsemise aeg on lühike, ja seda sulnist hetke ei tohi maha magada.
Usun, et oma töödesse olen talletanud need pikad hommikused jooksud, ajatu ajatajumise, vabaduse tunde, ning muud tähtsad rituaalid, millega iga inimene oma päeva alustab. Ma ei kiirusta kunagi. Alati sisendan endale, et on mul iga asja jaoks kuskilt võtta veel kümme minutit. Kiirustamine lõhub tervikolemist, kiirustada võib vaid lennukile.

Ma olen sündinud teadmisega, et olen maalija. Värv ja valgus on kõnetanud mind alati. Maalijana olen ka lõpetanud ERKI (praegune EKA). Meie kooliaeg ( 1982-1988) oli kaasajaga võrreldes väga lihtne. Me ei pidanud asjatult ette muretsema, ega ennast jagama mitme tegevuse vahel. Ei teadnud me selliseid sõnu nagu turundus, produktsioon ja projekt – neid sõnu polnud olemaski.
Tavalisel koolipäeval me joonistasime ja maalisime, samas õpetati meid hoiduma liigsest jutustavusest oma töödes, sest värvi, joone ja faktuuriga sai kõik oluline kirjeldatud. Maailimine ju tegelikult polegi muud kui värvi- ja valgusekeeles kõnelemine. Ma arvan, et terve meie põlvkond sai hea sisemise tugeva terviktunde, ja väga hea hariduse. Meie õpetajad olid ja on eesti parimad maalijad (Tiit Pääsuke, Enn Põldroos, Ando Keskküla, Lemming Nagel, Aleksander Suuman…).
Nüüd, kui olen sukeldunud keraamikasse, tundub mulle, et just hea maalikunstniku hariduse omandamine ongi lasknud mul tegeleda rahulikult teise alaga. Kunsti põhiolemus on ju sama – värv ja proportsioonid, ja nüüd siis ka vorm.

Mu tööruumid on olnud juba üle kümne aasta praeguses ARS Kunstilinnakus, mis kunagi oli keraamika tootmiskeskus (ARS kunstikombinaat). Nii oli väga lihtne, neli aastat tagasi, end ühel päeval leida kesest suurt saviruumi ja hakata kohvitassi suuruseid nõusid treima. Keraamikutest kolleege ju oli ja on ARSis praegugi. Algul mõtlesin, et teen potikedral vaid sada tassi, aga tassidest said tasapisi kannud ja kui ma kord kuulsin suure pöörleva kannu laulu, tahtsin seda kuulda veel ja veel…

Piret Rohusaar