XENOS

13.7. – 25.09.2019 EKKM
Avamisele reedel, 12. juulil kell 18.00.

Kunstnikud: Vito Acconci, Kader Attia, Dénes Farkas, Félix González-Torres, Kalle Hamm & Dzamil Kamanger, Neeme Külm, Marko Laimre, Tanja Muravskaja, Ingo Niermann & Alexa Karolinski, Bita Razavi, Ene-Liis Semper & Kiwa, Ho Tzu Nyen

Kuraator: Anders Härm

Kõiki neid väga eriilmelisi ja ka eri aegadest pärit teoseid sellel näitusel seob suhe võõruse motiiviga, olgu siis võõruse kogemusega psüühika süvastruktuurides või võitlustega ksenofoobia vastu poliitilistes pealisehitistes või ka võõruse ja võõristuse ületamisega: oma singulaarsuse ehitamisega väljapoole mina/meie–võõras dihhotoomiat. See on näitus kui essee, mille alapeatükid moodustavad ja dramaturgia loovad kõik eksponeeritud kunstiteosed ning mis võiks pakkuda võimaluse neid reeglina afekte tekitatavaid teemasid rahulikult kontempleerida.

Xenos (ξένος) võib tähendada kreeka keeles nii võõrast, vaenlast, välismaalast kui ka külalist-sõpra. Ka eesti keelele ei ole sarnane ambivalentsus päris võõras: meilgi on olemas mõisted nagu “võõruspidu” ja “võõrustama”, mis erineb “võõristamisest” ja “võõrastamisest” ju lõpuks vaid ühe tähe võrra.

Küsimused ksenofoobiast ja debatt rassistlike hoiakute üle kerkis Euroopas uue hooga üles 2015. aasta põgenikekriisi ajal, mille järel avalik vaen võõramaalaaste vastu üle Euroopa järsult kasvas. Neid teooriaid, mis võõra ja võõruse tajumist, rassismi ja ksenofoobia tekkimist käsitlevad ja seletada püüavad on suur hulk, kuid hoolimata kogu ksenofoobsele diskursusele aastakümnete jooksul rakendatud dekonstruktsioonist, ei ole suudetud ära hoida nende hoiakute pidevat taastekkimist üha uutes modulatsioonides, mis näivad lõputute ja universaalsetena. See justkui eeldaks, et midagi on veel, mis ksenofoobseid ja rassistlikke hoiakuid tekitab.

Käesolev näitus võtab oma teoreetiliseks aluseks psühhoanalüütilise teooria, mis viimasel ajal on selgelt tahaplaanile tõrjutud. See käsitleb väliselt konstrueeritud võõrast sisemise võõra välise projektsioonina. Võõras, “see vihkamise ja teisesuse kehastus”, nagu ütleb Julia Kristeva, “elutseb meis”. “Ta on meie identiteedi peidetud pale” ja “tundes ta ära meis endis, säästame end vihkamast teda temas eneses”, sest “siis pole küsimus enam võõra vastuvõtmisest süsteemi, mis ta annulleerib, vaid nende võõraste kooselamises, kelleks me kõik ennast peame.”

Näitusega kaasneb trükis, mis sisaldab kuraatori esseed ning lühitekste kõigi näitusel eksponeeritud kunstiteoste kohta. Lisaks Ho Tzu Nyeni filmi linastusele toimub näitusega seoses ka Ingo Niermanni ja Krõõt Juuraku läbiviidud “Armastuse armee” perfromance’i- ja loenguformaadis värbamisaktsioon EKKMi kohvikus 24. augustil, kell 17.00.

Pressiteate koostas Anders Härm

Näituse tiim: Marten Esko, Johannes Säre, Laura Toots, Dénes Farkas, Mihkel Säre, Taavi Suisalu, Alver Linnamägi, Henri Eek, Villem Säre, Mihkel Maripuu, Mihkel Ilus, Hans-Otto Ojaste

Graafiline disain: Martin Pedanik

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Frame Contemporary Art Finland, Tallinna Botaanikaaed

Tänud: Gert Hatšukov, Elin Kard, Ott Kagovere, Eesti Kunstimuuseum, Félix González-Torres Fond, Edouard Malingue galerii, Kader Attia stuudio, Chicago Kunstiinstituudi videopank

Anders Härm on Tallinnas elav ja töötav kuraator, kunstiteadlane ja esseist. Ta on töötanud aastatel 2002-2012 Tallinna Kunstihoone kuraatorina ning olnud Eesti paviljoni kuraator Veneesta arhitektuuribiennaalil 2000. ja kunstibiennaalil 2003. aastal. Ta on üks EKKMi asjutajaliikmetest ja selle juht aastatel 2009-2015. Alates 2017. aastast on ta kaasaegse kunsti ning kureerimse lektor ning kuraatorluse õppesuuna juht Eesti Kunstiakadeemias.

www.facebook.com/events

www.ekkm.ee
___________________

Artists: Vito Acconci, Kader Attia, Dénes Farkas, Félix González-Torres, Kalle Hamm & Dzamil Kamanger, Neeme Külm, Marko Laimre, Tanja Muravskaja, Ingo Niermann & Alexa Karolinski, Bita Razavi, Ene-Liis Semper & Kiwa, Ho Tzu Nyen

Curator: Anders Härm

What all of these very diverse works coming from different ages at this exhibition have in common is their link to the motif of xenos, whether it is the experience of otherness in deep psychological structures or political superstructures, or the overcoming of otherness, constructing one’s uniqueness outside the dichotomy of me/us vs. the other. This is an exhibition-as-essay, the subchapters and dramatic arc composed by all of these marvelous artworks, which hopefully provide an opportunity to calmly contemplate these often affect-laden issues.

Xenos (ξένος) means stranger, enemy, foreigner as well as friend-as-guest in Greek. Similarly, such ambivalence is not alien to Estonian either: we have words such as “võõruspidu” (party with guests) and “võõrustama” (to host), the latter of which differs only by one letter from “võõristama” and “võõrastama” (to stand aloof, to consider someone a stranger).

Questions about xenophobia and a debate on racist attitudes have regained prominence since the 2015 refugee crisis when public anger against foreigners across Europe rose sharply. There are many theories that try to explain the other and otherness and also deal with the causes of racism and xenophobia, but in spite of deconstruction applied to the entirety of xenophobic discourse, it hasn’t been possible to prevent such views from continuing to arise in new modulations that seem endless and universal. This would suggest that something else is behind the xenophobic and racist attitudes.

This exhibition takes psychoanalysis as its theoretical basis, which deals with an externally constructed stranger as the external projection of an internal stranger but has been relegated to the background as of late. The stranger, “the image of hatred and of the other,” as Julia Kristeva says, “lives within us”. “He is the hidden face of our identity,” she argues, and, “by recognising him within ourselves, we are spared detesting him in himself” because “the question arises again: no longer that of welcoming the foreigner within a system that obliterates him but of promoting the togetherness of those foreigners that we all recognise ourselves to be”.

The exhibition is accompanied by a booklet containing the curator’s introductory essay and short texts on all the artworks displayed at the exhibition. In addition to the screening of Ho Tzu Nyen’s film, Ingo Niermann and Krõõt Juurak will make an Army of Love performance and recruitment action in the form of a lecture at the EKKM’s café on 24 August at 5 pm.

Press release by Anders Härm

Exhibition team: Marten Esko, Johannes Säre, Laura Toots, Dénes Farkas, Mihkel Säre, Taavi Suisalu, Alver Linnamägi, Henri Eek, Villem Säre, Mihkel Maripuu, Mihkel Ilus, Hans-Otto Ojaste

Graphic design: Martin Pedanik

Supported by: Estonian Cultural Endowment, Estonian Ministry of Culture, Frame Contemporary Art Finland, Tallinn Botanic Garden

Thanks to: Gert Hatšukov, Elin Kard, Ott Kagovere, Art Museum of Estonia, Félix González-Torres Foundation, Edouard Malingue Gallery, Studio Kader Attia, Video Data Bank at the School of the Art Institute of Chicago

Anders Härm is a curator, an art historian and an essayist living and working in Tallinn. He has worked at the Tallinn Art Hall as a curator from 2002-2012 and curated Estonian pavilion at the Venice biennial of architecture in 2000 and at the art biennial in 2003. He is one of the founders and the manager of EKKM from 2009-2015. From 2017 he is the lecturer of contemporary art and curating and the head of Curatorial Studies at the Estonian Academy of Arts.

www.facebook.com/events

www.ekkm.ee

ARS SHOWROOM #010 –
ROMAIN SEIN “FLAT MARBLE”

10.-31.07.2019 ARS Showroomi galeriis

Käesoleval installatiivsel väljapanekul eksponeerib Romain Sein valikut trükitud teostest, mis on fragmendid ja tõendusmaterjalid kunstniku loodud interaktiivsest mängust “Material World”, mida saab näha LVLUp! Videomängude Muuseumis näitusel “GAME GENIE”.

Romain Sein elab Pariisis ja Bayonne’is. Kunstnik töötab väga erinevate meediumite ja tehnikatega, sh. joonistused, animatsioon, video ja installatsioon.

www.facebook.com/events

“Flat Marble” is an installation where Romain Sein shows a set of printed works monitored by the animation “Marbled Eye” . These pieces are evidences and fragments from his interactive game “Material World” which is shown in the LVL UP Videomängude Muuseum at the occasion of the exhibition GAME GENIE.

Romain Sein is a visual artist who lives between Paris and Bayonne. He works in a wide array of media and technics, including drawings, animation, video and installation.

GAME GENIE

10.07-14.08.2019 Lõputu elu galerii, LVLup! videomängude muuseum, ARS kunstilinnak

Game Genie oli nimi, mis anti ühele 1990. aastate videomänguaksessuaarile, millega mängijad said ligipääsu mängu koodile. See andis võimaluse muukida lahti võimalusi, mida mängu originaalversioonis polnud ette nähtud. Nii sai mängu lihtsamalt võita, muuta mängu graafikat või mängu reegleid. Tegu oli koodiga, millega sai “sohki teha”, muutes mängu keskkonda ja niiviisi mängu ümber kujundada. See tööriist oli mängijate kommuunides väga populaarne vaatamata oma piraatlikule mainele.

“Sõna “piraatlus” pärineb kaugest Indo-Euroopa juurest, mis tähendab katset, kogemust või eksperimenti,” kirjutab Adrian Johns raamatus Piraatlus: Intellektuaalse omandi sõjad Gutenbergist Gatesini. Enamus Nõukogude Liidus ja 1990. aastatel Ida-Euroopas levinud videomänge olid koopiad. Et piraatlust peita, muutsid neid levitanud firmad mängude nimesid, visuaale ja pealkirju.

Näitus koosneb rahvusvaheliste kunstnike töödest, kus on meediumina kasutatud videomängu. Nad muudavad mänge vastavalt oma visioonile ja kutsuvad publikut endaga kaasa sellele teele, kus nad häkkisid ja ületasid mängu reegleid.

Olles küsitlenud liitreaalsuse teemat näitusel Lõputud elud 2016.a. Tallinna Linnagaleriis, kus ei olnud kasutusel ühtegi liitreaalsuse tehnoloogiat ning olles küsitlenud lõputute elude teemat näitusega Videomängude muuseum Eesti Rahvusarhiivi galeriis, lõpeb näituste trio LVLup! videomängude muuseumi galeriis Lõputud elud ARSi kunstilinnakus näitusega Mängugeenius. Sellele näitusele pole kutsutud ühtegi kunstnikku, kõik tööd on näitusel igasuguste lubadeta, ühtegi detaili pole kunstnikega läbi arutatud ning enamus näitusetöid on illegaalselt Internetist alla laetud ning tühjadele CDdele põletatud või harilikule valgele koopiapaberile prinditud.

Näitus häkitud Camille Laurelli poolt.
Näitus on avatud LVLup! videomängude muuseumi lahtiolekuaegadel
T–N 15–20; R-L 15–22; P 15–18
www.facebook.com/lvlupmuseum

www.facebook.com/events

_____________

Game Genie was the name given to a video game accessory in the 90’s for players to get access and to modify the source code of the game and unlock settings or abilities not planned in the original version. It can help the player to beat the game more easily or simply change graphics and rules of the game. Like a cheat code where anyone could reshape the environment and re-model the game on his own. This tool was very popular inside players communities despite his piracy reputation.

«The word piracy derives from a distant Indo-European root meaning a trial or attempt, or an experience or experiment», writes Adrian Johns in Piracy: The Intellectual Property Wars from Gutenberg to Gates. Most of the video games in USSR and lately in the 90’s in eastern europe were forgeries. To hide the piracy, companies who were distributing the games, shifted titles, names and visuals.

The exhibition is showing artworks from international artists who have used video games as a medium. They reroute the games to adapt them to their own vision and invite the audience to join them on this path where they hacked and overpassed the game’s rules.

After having questioned augmented reality topic in Infinite Lives exhibition in 2016 at the Tallinn City Gallery with no augmented reality technology. After having questioned infinite lives topic with The Museum of Video Games at the National Archives Gallery, the triptych exhibition process is ending with the pirate show Game Genie at the Infinite Life gallery hosted by LVLup! Video Games Museum in ARS. No artists have been invited for the show, every artwork is exhibited without any authorisation, display has never been discussed with them and most of the works are illegally pirated from Internet and burned on blank CDs or printed on regular office paper.

Exhibition hacked by Camille Laurelli.
Exhibition is open until August 14, at LVLup! Museum opening times:
Tue–Thu 15–20; Fri-Sat 15–22; Sun 15–18
www.facebook.com/lvlupmuseum

www.facebook.com/events

KURAATORITUUR NÄITUSEL “HEA OLEMISE KUNST”

10. juulil Tallinna Kunstihoones
kell 17:30 – 18:30
toimub näitusel “Hea olemise kunst” ringkäik, mida juhib Kunstihoone kuraator Siim Preiman.

Rahvusvaheline grupinäitus „Hea olemise kunst“ võtab vaatluse alla kunsti tegemise eetika keeruka üleilmse kriisi käes vaevlevas maailmas ning on katse luua olukorra tõsidusele vastav näitus.

Osalevad kunstnikud: Dylan Ray Arnold, Carl Giffney, Diana Lelonek, Taus Makhacheva, Georgi Markelov, Eléonore de Montesquiou, Jana Shostak ja Jakub Jasiukiewicz, Hanna Piksarv, Liina Pääsuke, Bita Razavi, Uku Sepsivart, Idioodid, Roi Vaara, Mari Volens. Näituse kuraator on Siim Preiman.

Ilmselt on pea iga ajastu elanikud tundnud, et just nemad elavad erakordsel hukatuse-eelsel ajal. Pea iga päev võib uudistest lugeda uusi teateid mõne liigi kehvast käekäigust, liustike üha kiirenevast sulamisest või kliimamuutuste mõjust inimasustusele. Nüüdseks teame, et selle kõike põhjustajaks on meie aplus maakerast ressursside eraldamisel ning esimest korda võime tõmmata kujuteldava pidevjoone oma argiste käitumismustrite ja ohtlike üleilmsete arengute vahele.

„Hea olemise kunst on kunst liikuda samm-sammult, läbi nii õigete kui valede, ent heade kavatsustega tehtud valikute ja otsuste uuele teadlikkuse ja integraalsuse tasandile. Ent mida head toob kogu see üksikisiku siirus ja materiaalne moraalsus kui vastamisi olla selliste väljakutsetega nagu kliimakriis või keskkonnahäving? Väljakutsetega, mille skaala on globaalne ja mille lahendamise takistused peituvad ühiskondades erinevates arusaamades moraalist endastki, ja lakkamatust materialismist õhutatud võistluses riikide, ettevõtete, gruppide vahel?“ küsib Aet Annist näitusegiidis avaldatud essees. Milline võiks olla ajastule sobiv vastutustundlik kunst?

“Kuigi kriisi ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike komponentide käsitlemine on kunstis tavaline, ei pööra teosed ega näitused iseenda rollile hukatuslikus sündmusteahelas enamasti tähelepanu. Nii näeme jäädvustusi kitsikuses elavatest inimestest, kes ei saa osa teose eksponeerimise tulust, ja mürgistest tehismaterjalidest valmistatud kujutelmi, mis hoiatavad meid peagi saabuva plastiseguse düstoopia eest,” kirjutab Siim Preiman näituse saatetekstis.

Kindlasti ei saa iga kunstiteose või -sündmuse väärtust hinnata ainult selle ökoloogilise jalajälje või tegeliku sotsiaalse efekti alusel, aga me võime hinnata ühe teose vormi ja sisu eetilist tasakaalu. Näituselt „Hea olemise kunst“ leiab alternatiive elujõulise (kunsti)praktika jätkamiseks närvesöövas infomürases kaasajas. Esinevad kunstnikud töötavad mitmesuguseid meetodeid kasutades väga erinevate teemade ja materjalidega. Kõigi looming aga on seotud nende endi kui indiviidi väärtushinnangute ja teguviisidega.

“Hea olemise kunst“ on institutsionaalne katse leida põletavate teemade käsitlemiseks eetiliselt sobiv platvorm, mispärast on sel korral kaasaegse kunsti näituse standardretseptist välja jäetud kõik ühekordsed vahendid ja kasutatud ainult vähimat vajalikku kohapealt leitud materjali.

Kunstihoone 2019. aasta näituseprogramm pöörab erilist tähelepanu hea olemise võimalikkusele ning ökoloogilisele vastutusele kindla huku tingimustes. Selle teemakobara ümber koondub viis näitust, millest “Hea olemise kunst” on järjekorras kolmas. Eelmised näitused olid Taavi Suisalu „Valgus ookeanide vahel“ Linnagaleriis ning Britta Benno „Düstoopiline Tallinn“ Kunstihoone galeriis. Näitustekobara kuraator on Siim Preiman.

Tuur toimub eesti keeles, sissepääs näitusepiletiga.

www.facebook.com/events

www.kunstihoone.ee

HEA OLEMISE KUNST

22.06-1.09.2019 Tallinna Kunstihoone

Alates 22. juunist on Tallinna Kunstihoones avatud rahvusvaheline grupinäitus „Hea olemise kunst“, mis võtab vaatluse alla kunsti tegemise eetika keeruka üleilmse kriisi käes vaevlevas maailmas ning on katse luua olukorra tõsidusele vastav näitus.

Osalevad kunstnikud: Dylan Ray Arnold, Carl Giffney, Diana Lelonek, Taus Makhacheva, Georgi Markelov, Eléonore de Montesquiou, Jana Shostak ja Jakub Jasiukiewicz, Hanna Piksarv, Liina Pääsuke, Bita Razavi, Uku Sepsivart, Idioodid, Roi Vaara, Mari Volens.

Näituse kuraator on Siim Preiman.

Ilmselt on pea iga ajastu elanikud tundnud, et just nemad elavad erakordsel hukatuse-eelsel ajal. Pea iga päev võib uudistest lugeda uusi teateid mõne liigi kehvast käekäigust, liustike üha kiirenevast sulamisest või kliimamuutuste mõjust inimasustusele. Nüüdseks teame, et selle kõike põhjustajaks on meie aplus maakerast ressursside eraldamisel ning esimest korda võime tõmmata kujuteldava pidevjoone oma argiste käitumismustrite ja ohtlike üleilmsete arengute vahele.

„Hea olemise kunst on kunst liikuda samm-sammult, läbi nii õigete kui valede, ent heade kavatsustega tehtud valikute ja otsuste uuele teadlikkuse ja integraalsuse tasandile. Ent mida head toob kogu see üksikisiku siirus ja materiaalne moraalsus kui vastamisi olla selliste väljakutsetega nagu kliimakriis või keskkonnahäving? Väljakutsetega, mille skaala on globaalne ja mille lahendamise takistused peituvad ühiskondades erinevates arusaamades moraalist endastki, ja lakkamatust materialismist õhutatud võistluses riikide, ettevõtete, gruppide vahel?“ küsib Aet Annist näitusegiidis avaldatud essees. Milline võiks olla ajastule sobiv vastutustundlik kunst?

“Kuigi kriisi ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike komponentide käsitlemine on kunstis tavaline, ei pööra teosed ega näitused iseenda rollile hukatuslikus sündmusteahelas enamasti tähelepanu. Nii näeme jäädvustusi kitsikuses elavatest inimestest, kes ei saa osa teose eksponeerimise tulust, ja mürgistest tehismaterjalidest valmistatud kujutelmi, mis hoiatavad meid peagi saabuva plastiseguse düstoopia eest,” kirjutab Siim Preiman näituse saatetekstis.

Kindlasti ei saa iga kunstiteose või -sündmuse väärtust hinnata ainult selle ökoloogilise jalajälje või tegeliku sotsiaalse efekti alusel, aga me võime hinnata ühe teose vormi ja sisu eetilist tasakaalu. Näituselt „Hea olemise kunst“ leiab alternatiive elujõulise (kunsti)praktika jätkamiseks närvesöövas infomürases kaasajas. Esinevad kunstnikud töötavad mitmesuguseid meetodeid kasutades väga erinevate teemade ja materjalidega. Kõigi looming aga on seotud nende endi kui indiviidi väärtushinnangute ja teguviisidega.

Hea olemise kunst“ on institutsionaalne katse leida põletavate teemade käsitlemiseks eetiliselt sobiv platvorm, mispärast on sel korral kaasaegse kunsti näituse standardretseptist välja jäetud kõik ühekordsed vahendid ja kasutatud ainult vähimat vajalikku kohapealt leitud materjali.

Kunstihoone 2019. aasta näituseprogramm pöörab erilist tähelepanu hea olemise võimalikkusele ning ökoloogilisele vastutusele kindla huku tingimustes. Selle teemakobara ümber koondub viis näitust, millest “Hea olemise kunst” on järjekorras kolmas. Eelmised näitused olid Taavi Suisalu „Valgus ookeanide vahel“ Linnagaleriis ning Britta Benno „Düstoopiline Tallinn“ Kunstihoone galeriis. Näitustekobara kuraator on Siim Preiman.

Näituse viimasel nädalavahetusel 30. august – 1. september toimub publikuprogramm vestluste, ringkäikude ja filmilinastustega. Täpsem info ilmub Kunstihoone veebilehel.

Täname: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, AkzoNobel, Veinisõber

www.facebook.com/events

www.kunstihoone.ee

* * *

From 22 June, the international group exhibition “The Art of Being Good” will be open at Tallinn Art Hall. The exhibition looks at the ethics of making art in the complicated world struggling with the current global crisis and is an attempt to produce an visual experience suitable to the seriousness of the situation.

Participating artists: Dylan Ray Arnold, Carl Giffney, Diana Lelonek, Taus Makhacheva, Georgi Markelov, Eléonore de Montesquiou, Jana Shostak and Jakub Jasiukiewicz, Hanna Piksarv, Liina Pääsuke, Bita Razavi, Uku Sepsivart, The Idiots, Roi Vaara, Mari Volens.

The exhibition is curated by Siim Preiman.

Obviously, the inhabitants of every era have probably felt that it is they that are living in a time of impending ruin. Almost daily we can read new reports in the news about the problems faced by a specific species, the increased rate of glaciers melting or the effect of climate change on human habitation. Now we know that the reason for all of this is our eagerness to extract resources from the Earth and, for the first time, we can draw a direct line between our everyday behaviour and the dangerous global developments.

“Truly, the art of being good is the art of moving, step by step, through right and wrong choices and decisions made with good intentions, and reaching a new level of conscience and integrity. But what good is all this personal integrity and material morality when the scale of the challenge, such as the climate crisis and environmental degradation, is utterly global? When obstacles come from diverse societal understandings of morality, and from relentless materialism driven by the competition between countries, companies and groups?” Aet Annist asks in her essay published in the exhibition guide. What would an art look like that is responsible for the era?

“Although tackling the ecological, social and economic components of the crisis is normal in art, artworks and exhibitions rarely direct attention towards their own role in the ruinous sequence of events. Therefore, we see a record of the people living in poverty, who don’t receive a cut from the profits of exhibiting the work depicting them, and artworks created from poisonous artificial materials, which warn us of the impending plastic dystopia,” writes Siim Preiman in the text accompanying the exhibition.

The value of each artwork or event certainly cannot be judged based on its ecological footprint alone nor indeed on its social impact, but we can judge the ethical balance between the form and content of a single artwork. The exhibition “The Art of Being Good” offers alternative ways to continue vital (art) practices in a stressful informationally polluted contemporary situation. The artists participating in this exhibition work with very different subjects and materials using a variety of methods. All of their work is nevertheless connected to their own values and actions as individuals.

“The Art of Being Good” is an institutional attempt to find an ethically suitable platform for tackling the burning issues, which is why this time we have excluded all the single use components of the standard recipe for a contemporary art exhibition and have only used the material found at the venue, and as little of that as possible.

The 2019 exhibition programme at Tallinn Art Hall directs special attention towards the possibility of being good and ecologically responsible in the circumstances of certain ruin. Five exhibitions congregate around these themes, of which “The Art of Being Good” is the third. The previous exhibitions were Taavi Suisalu’s “Ocean Botlights” at the City Gallery and Britta Benno’s “Dystopic Tallinn” at the Art Hall Gallery. The curator of this series of exhibitions is Siim Preiman.

A public programme will take place during the final weekend of the exhibition, from 30 August till 1 September with talks, tours and film screenings. Further information will be published on the Art Hall website.

Thanks to: Estonian Ministry of Culture, Estonian Artists’ Association, Estonian Cultural Endowment, Estonian Academy of Arts, AkzoNobel, Veinisõber

www.facebook.com/events

www.kunstihoone.ee

SÕNA SAAB KUNSTNIK

EESTI KUNSTIMUUSEUM 100. AVATUD KOLLEKTSIOONID. SÕNA SAAB KUNSTNIK

5.07.19–10.11.2019 KUMU

Kuraator Eha Komissarov kutsus näitusel osalema 25 eesti ja rahvusvahelist kunstnikku, kes aitavad tähistada Eesti Kunstimuuseumi 100. juubelit, luues muuseumikogule oma uute teostega lisandväärtust ja mitmekihilisemat kultuurikonteksti. Näitus inspireerib dialoogi kaasaegse kunstniku ja kunstipärandi vahel ning toob esile kaasaegse kunsti üha olulisemaks muutuvat rolli uute kunstiajalooliste kontseptsioonide kujundajana.

Moodsa ja kaasaegse kunstniku suhted pärandiga pakuvad mõtlemapanevaid kõveraid: 19. sajandil õpiti kunstiakadeemiates maalimist kopeerimise kaudu, et saada osa klassika väest, 20. sajandi kunstirevolutsioon võttis sõna traditsioonide vastu. 21. sajandil defineerib kunstnik oma teost sageli kui uurimust, eesmärgiga survestada kogunenud teadmisi ja kunstiajaloolisi käsitlusi, mis pole kunagi lõplikud ja võivad avaneda uuelt senitundmatult küljelt. „Tänaseks on meil tegemist üha kasvava trendiga, mis hõlmab ajaloolist kirjeldust, arhiivi, dokumente, väljakaevamist, monumente, ümberehitamise ja taas-lavastamise kunsti, tõendusmaterjali – mida eelistab üha rohkem eri vanuses ja erinevat päritolu kunstnikke. Võime seda nimetada „meta-ajalooliseks lähenemiseks“, mis on tähtis paljude kunstiteoste puhul, mis võtavad omaks kuratoorse loomuse,” kirjutab Dieter Roelstraete. 21. sajandi muuseum järgib pingsa huviga kunstnike meta-ajaloolist liikumist, defineerides protsessi, mille eesmärgiks on mineviku kujutamine oleviku vaatepunktist, ajalooülese mõtlemisena.

„Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ kutsub vaataja rännakule kunstiajaloolisesse metsa ja hoolitseb selle eest, et see kulgeks vabalt, hälbides peateedelt hõrkudele kõrvalradadele, mille kohta kunstiajalugu pole veel midagi lõplikku ega paikapidavat ütelnud.

Kuraator lähtus kunstnike kutsumisel nende loominguprofiilist ja eesmärgist kaasata näitusele erinevad meediad. Mitmed kutsutud kunstnikud tegid neid huvitavate teoste esmavaliku muuseumide elektroonilise andmebaasi MuISi ja Eesti Kunstimuuseumi digikogu põhjal, millele järgnes töö kogudes. Nii kujunes näitusel esitletavate teoste ajaliseks ulatuvuseks 17.–21. sajand.

Näitus paistab silma meediate ja vaatekohtade mitmekesisusega. Ajalugu esitavad uutest vaatepunktidest Taavi Talve ja Sten Saarits, Kirke Kangro ja Jacob Jessen (DK), Jass Kaselaan, RLOALUARNAD, Jonna Kina (FIN); (auto)biograafiliste käsitlustega üllatavad vaatajat Kaido Ole ja Jaanus Samma; feministliku kunstipraktika teemadega tegelevad Laura Kuusk ja Marge Monko; Merike Estna ja Kristi Kongi installatsioonid on dialoogis lähiminevikust tuntud eesti maalijatega; Alice Kask ja Tõnis Saadoja töötavad ajaloolise kunstiklassikaga; Vladimir Dubossarski (RUS) tunneb huvi võitlusteemade kajastamise vastu eri ajastutel; flaami kunstnik Jan Van Imschoot (BE) konstrueerib anarhobaroki mõistet. Kutsutud kunstnike kõrval kätkeb näitus ka mitmeid eriprojekte. Neli Eesti Kunstiakadeemia maaliala üliõpilast – Georg Kaasik, Joel Jõevee, Olev Kuma ja Eero Alev – saavad võimaluse astuda dialoogi kunstipärandiga. Maria Arusoo kuraatoriprojekt hargneb naise keha teema ümber ning selle keskpunktis on Aili Vindi graafika ja Serbia kunstniku Ivana Bašići skulptuurid. Märksõna „Lillede järelelu“ all eksponeerivad kunstnikud Foxy Haze ja Jennifer Steinkamp (USA) tänaseks marginaliseerunud kunstižanritele osaks saanud järelelu kaasaegsetes kunstiprojektides.

Näitus järgib leksikoni põhimõtet ja teeviitadena on kasutusel projekti tutvustavad märksõnad. Osalevad kunstnikud ja kuraatorid kirjeldavad saalitrükises oma valikuid ja näituseks valminud töid. Samuti leiab trükisest Eesti Kunstimuuseumi kogudest eksponeeritud teoste ja nende autorite lühitutvustused.

Kuraator: Eha Komissarov
Külaliskuraator: Maria Arusoo
Koordinaator: Tiiu Parbus
Näituse kujundaja: Neeme Külm
Näituse graafilise tunnuskujunduse kontseptsioon: Asko Künnap
Graafiline disain: Tuuli Aule

Osalevad kunstnikud:
Eero Alev, Ivana Bašić, Vladimir Dubossarski, Merike Estna, Foxy Haze, Jacob Jessen, Joel Jõevee, Georg Kaasik, Kirke Kangro, Jass Kaselaan, Alice Kask, Jonna Kina, Kristi Kongi, Laura Kuusk, Olev Kuma, Marge Monko, Kaido Ole, RLOALUARNAD, Tõnis Saadoja, Sten Saarits, Jaanus Samma, Jennifer Steinkamp, Taavi Talve, Jan Van Imschoot.

Täname: Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakond, greengrassi (London), Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Marlborough (New York & London), Novembar Gallery (Belgrad), Anna Tamm, Templon, Paris – Brussels, Valge Kuup

Kollaaž: Paul Raud. Talu motiiv. 1896–1898. Eesti Kunstimuuseum / Kristi Kongi. Kavand installatsioonile „Nähtav nähtamatu“ (hommage Henn Roodele). 2019. Kunstniku loal / Jan Van Imschoot. Amore Dormiente. 2018. Kunstniku loal

SAAL BIENNAAL 2019: ALISSA ŠNAIDER “WEIRD TALES I HAVE TRIED TO WRITE”

Kunstnik, koreograaf, stilist Alissa Šnaider on alates 2002. a tuntud vormide, vahendite ja kooslustega mängimises. Tema materjalitunnetus ja formaadi-queerlus tuleb eriti tugevalt esile 2015. a esietendunud teoses “Three Left Hours (everybody’s piece)”, mis pälvis erilise koha Eesti teatriajaloos ja tekitas tunde, et see on tõenäoliselt alles algus sellele, mida oodata Weird Talesi eelseisvatest peatükkidest.

Keha ja meele vastastikuse asetuse vahel valitseb pinge, siis kui silm ei tea ette, mida ta näha saab ega mõte oska nähtavast midagi arvata.

Nii et mida sa näed?

Tsiteerides Raimundas Malašauskast: “Tema või nemad või see jookseb läbi mitme keha ja ruumi nagu sajandite jooksul matemaatiliselt konstrueeritud laine. Selle kohmakus kõnnib perfektsuse teral ja perfektsus on alati seal, nagu unenägu mille sees näed sa tervet elu manifesteerimas ühes stseenis.”

suits vormib aja möödumist
pisarad silmalaugudel
kõik tahke sulab taas õhku haihtudes

Juba pärast esimest peatükki on selge, et lainest on saamas vedelik, kondenseeritud mateeria, mille universumis eksisteerimiseks on vaja väga spetsiifilisi tingimusi. Vastasel juhul see lihtsalt aurustub, muutub gaasiks või kristalliseerub.

Oma esimeses Ujuvate kehade raamatus tutvustas Archimedes printsiipi, mille kohaselt iga vedelikku asetatud keha lükatakse pinnale jõuga, mis on võrdne keha poolt paigalt liigutatud vedeliku ruumalaga.

Kas see on etendus?
Jah, see on etendus.
Maastik – külm, tühi, paljas; see võiks neid kõiki ühendada.

Keskkond on tujukas: vedela oleku, aurustumise ja keskkonna temperatuuri koostöö on ettearvamatu; kehade liikumine, põrkumine ja üleslükkejõud sõltub väga pisikestest muutujatest; orgaanilise ja tehiskeha (mitte)ühildumine. Protsessid, mida kujundavad kihistumised, jadad ja montaaž.

Vaata, sule silmad, mida sa nüüd näed?

Üheks peatükiks ühel augustikuu õhtupoolikul katab seda hetke meretuule kardin. Et siis taasilmuda.

Lavastaja: Alissa Šnaider
Etendajad: Maarja Tõnisson, Kaisa Kattai, Alan Proosa, Andrius Mulokas, Ruslan Stepanov
Dramaturg: Maike Lond Malmborg
Kunstnik: Madlen Hirtentreu
Helikunstnik: Renzo van Steenbergen
Valgus, video ja tehnilised lahendused: Henry Kasch, Epp Kubu, Ilja Šmidt
Stiil, jumestus, juuksed: Alissa Šnaider, Marina Žilkina, Inga Meshkele
Visuaalid, fotod: Alissa Šnaider
Projektijuht: Eneli Järs
Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Composite Eesti OÜ, Noblessneri sadamalinnak

saal.ee

www.facebook.com/events

LIISA KRUUSMÄGI
“LIMONAAD ASFALDIL”

SIP veini- ja õllepood – Tallinn
Telliskivi 62, 10412 Tallinn, Estonia

Näitus “Limonaad asfaldil”, mis jaanuarikuus Hobusepea galeriis avanes ja reisis ringi Haapsalus ning Viljandis, on koos kahe uue maaliga Tallinnas tagasi.
4. juulil kell 19.00 avaneb “Limonaad asfaldil” taas Telliskivis SIP veini- ja õllepoe galeriis.

On suvi ja külm kihisev limonaad lendab lärtsti asfaldile. Nii on ka maalid täis erksat kihisevat värvigammat ja mõnusalt laisklevat ajaveetmist.

Liisa Kruusmägi on vabakutseline kunstnik, kes kasutab peamiselt maali ja joonistamise meediumit ja töötab illustraatorina. Ta lõpetas joonistamise magistrantuuri Eesti Kunstiakadeemias 2013 aastal. Kruusmägi on täiendanud ennast Rhode Island School of Design’is ja osalenud residentuuri programmides Kanadas, Jaapanis ja Leedus. Tema isikunäituseid on toimunud Portugalis, Rootsis, Kanadas, Jaapanis, USAs, Leedus, Lätis, Saksamaal ja Eestis. Lisaks sellele on ta osalenud grupinäitustel ka Londonis, Berliinis, Slovakkias, Itaalias, Soomes ja Venemaal.

www.facebook.com/events

MISANSTSEEN

14.06-18.09.2019 Tallinna Linnagalerii
Avamine neljapäeval, 13. juunil kell 18

14. juunist on Tallinna Linnagaleriis avatud rühmanäitus „Misanstseen“, mis tegeleb sotsiaalse aktiga igapäevaelus, maailma kui lava kontseptsiooniga ning kaasava kujutlusvõime tähtsusega.

Osalevad kunstnikud Julia Bondesson (Rootsi), Merike Estna (Eesti), Luca Frei (Šveits), Jaakko Pallasvuo (Soome) ja Filip Vest (Taani). Kuraator on Andreas Nilsson.

„Misanstseen“ on korraldatud omamoodi avatud lavana, millel puudub lavatagune ja -esine ning kus kunstiteoseid (skulptuurist ja maalist video, performance’i ja installatsioonini) võiks tõlgendada kui lavastuse eri vaatusi, ehkki ilma kindla narratiivi ja selgete seosteta. Teosed võtavad luubi alla kehade omavahelised, kehade ja esemete ning esineja ja publiku sotsiaalsed suhted. Näituse avamisel esitatakse Julia Bondessoni uut performance’it ning samuti käivitatakse performatiivsel viisil Merike Estna uus teos. Kolmas näide näitusel esitatud töödest on Filip Vesti osaluspõhine „kuuldemäng“ ja installatsioon „Maja kolmele häälele“, mis kutsub vaatajad võtma esitaja rolli.
„Galeriiruum erineb teatriruumist, sest siin puudub sageli esinejaid ja vaatajaid lahutav arhitektuuriline piir, mistõttu loob see teistsuguse intiimse suhte ning soodustab kehade ja objektide vahelist suhtlust piiratud ruumis,“ ütleb kuraator Andreas Nilsson. „Kuna mõni eksponeeritud kunstiteos ei ole vormilt püsiv, mõjutab nende tajumist ka see, millal vaataja galeriiruumi siseneb. Seda laadi näituseformaat võib esitada väljakutse eksponeerimisele endale – kus see algab ja kus lõppeb ning kas see on terviklik ilma live-elemendita?“

„Misanstseen“ on kolmas Andreas Nilssoni kureeritud näitus sarjas, mis käsitleb ajalikkust, suhet üürikese ja jäädava vahel ning performance’i-põhise ja visuaalkunsti vahelist ruumi. Varasemad näitused samas sarjas olid „Külalised“ 2015. aastal Võrus toimunud linnaruumiüritusel „Kilomeeter skulptuuri“ ning „Küünlapäev“ 2017.–2018. aastal Helsingis SICis.

Andreas Nilsson on kuraator ja kirjanik. Ta on Malmö moodsa kunsti muuseumi assistent-kuraator ning on viimastel aastatel teinud palju koostööd Läänemere piirkonna kunstnike ja asutustega. Nilsson on mitmel näitusel uurinud visuaal- ja etenduskunstide vahelist ruumi.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Veinisõber, AkzoNobel, Nordic Culture Point, Danish Arts Foundation, Iaspis

www.facebook.com/events

www.kunstihoone.ee

* * *

From 14 June the international group exhibition “A Situation” will be open at the Tallinn City Gallery. The group exhibition addresses questions on the social act in everyday life, the idea of the world as a stage, and the importance of participatory imagination.

Participating artists: Julia Bondesson (SE), Merike Estna (EE), Luca Frei (CH), Jaakko Pallasvuo (FI), Filip Vest (DK). Curated by Andreas Nilsson.

The exhibition will open on Thursday, 13 June at 6pm and will remain open until 18 August.

“A Situation” is arranged as an open set with no real back or front stage, where the artworks – spanning sculpture, video, performance, painting and installation – can be partly read as different acts of a play with no clear narrative or connection. They explore the social relationship between bodies, between bodies and objects, and between performer and audience. The exhibition opening presents a new performance by Julia Bondesson, and also a performative activation of a new work by Merike Estna. Another example of work in the exhibition is the participatory play and installation A House for Three Voices by Filip Vest, which invites the spectators to take on the role of performers.

“A gallery space differs from a theatre space in how it often lacks the architectural border dividing performers and spectators, thus creating another type of intimate relationship, encouraging interaction and negotiation between bodies and objects within a limited space,” says curator Andreas Nilsson. “Since some of the presented artworks are not constant in their own forms, it also affects how they are perceived depending on when the viewer enters the gallery space. This type of exhibition format may challenge the presentation in itself – where does it start and end; and is it complete without the live elements?”

“A Situation” is the third in a series of exhibitions, curated by Andreas Nilsson, discussing temporality, the relationship between the ephemeral and the permanent, and the space in between performance based art and visual art. The previous exhibitions in the series were The Visitors, presented as the second edition of Kilometre of Sculpture in the town of Võru, Estonia, 2015, and Groundhog Day, that took place at SIC in Helsinki, 2017–2018.

Andreas Nilsson is a curator and writer. He is assistant curator at Moderna Museet Malmö, and has in recent years worked extensively with artists and institutions in the Baltic Sea Region. In several exhibitions he has explored the space in between visual arts and performance arts.

We would like to thank: Estonian Cultural Endowment, Estonian Ministry of Culture, Estonian Artists’ Association, Veinisõber, AkzoNobel, Nordic Culture Point, Danish Arts Foundation, Iaspis

www.facebook.com/events

www.kunstihoone.ee

17.06.2019

TEEKOND VÄLISTURGUDELE
Disainitoodete ja -teenuste ekspordi seminar

17. juunil 2019 kell 14.00-18.00 EKKM-is (Põhja pst. 35, Tallinn).

Mida teha ja tegemata jätta, kui oled otsustanud oma toote või teenusega minna välisturgudele? Millised on edulood rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste toodete ja teenuste taga?

ARSi Kunstilinnaku ja Eesti Disainikeskuse ühise seminari fookuses on disainitoodete ja -teenuste edukas müük ja välisturgudele sisenemine. Oma edulugusid ja isiklikke kogemusi tulevad kuulajatega jagama Eesti tuntud disainerid. Kõne alla tulevad teemad: Mis teeb toote või teenus unikaalseks, konkurentsivõimeliseks ja ihaldusväärseks nii kodu- kui välisturgude jaoks? Millised on olnud disainerite meeldejäävaimad õppetunnid sellel keerukal teekonnal? Mis on edu võti ja mida peaks kindlasti vältima? Kutsutud disainerid jagavad kuulajatele soovitusi ja praktilisi näpunäiteid, mis aitavad püstiatud eesmärke saavutada ja teekonnal püsida.

Kaheosalise seminari esimeses osas räägivad Kairi Kuuskor (Bold Tuesday), Mare Kelpman (Mare Kelpman Tekstiilistuudio) ja Aap Piho (Warm North) disainitoodete ekspordist ning teises osas Kristian Lember (DUX), Hannes Paesoo (KOOR) ja Ionel Lehari (www.identity.ee) disainiteenustega välisturgude vallutamisest. Velvetilt tuleb videotervitus ning Ioneli ettekandele sekundeerib Triinu Triibmann (KEHA3).
Disainerite lugusid toetab kõrvalpilguga Disainiteenuse ekspordiprogrammi ärimentor Mart Kikas jagades oma tähelepanekuid nii programmi õppetundidest kui oma laiemast kogemustepagasist.

Seminari modereerib ja oma pikaajalist ning mitmekesist kogemustepagasit rahvusvahelisel areenil jagab kuulajatega Tanel Veenre (Tanel Veenre Jewellery).

Seminari osalustasu on 20 eurot (sh km).
Registreeru seminarile siin: https://forms.gle/S6uZrVyWp8mS33NK6

Seminari toetab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest.

www.facebook.com/events